Õpetaja Urmas Viilma advenditervitus kogudusele

Astusime advendiaega piiblisalmiga: Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! Sk 9:9. See kuningas, kelle saabumist prohvet kuulutas on ennast nimetanud ka Maailma Valguseks. Jõuluööd ei valgustanud ainult täht, mida nägid targad või auhiilgus, mis kumas inglite ümber, tõeline valgus paistis Petlemma sõimest.
Mina olen maailma valgus. Kesjärgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus, ütleb Jeesus ise Johannese evangeeliumis (8:12). Valgus ja selle suurenemine jõulude lähenemisel on sõnumiks, mis saadab meid advendiajal kuni jõuluõhtuni. Sõnum Jeesusest kui Maailma Valgusest on ristiusu üks kandvamaid, mis saadab meid läbi meie kristliku elu alates ristimisest, mil ristitavale ulatatakse ristimisküünal, kuni meie lahkumiseni ajalikust elust, kui meie eluküünal kustub.
VALGUS on üks ilusamaid, samas üks mõistatuslikemaid nähtusi siin maailmas. Valgus kuulub elementaarselt meie igapäevaellu, samas on valgus müstiline ja salapärane. Valgus annab sooja, valgustab meie igapäevaseid tegevusi ja tundub, et ilma valguseta me ei saa. Me vajame valgust. Samal ajal teame, et valgus paljastab kõik selle, mis kardab valgust. Kahjuks on maailmas veel valgust kartvaid tegusid ja asju. Kristus valgustab nõnda igaühe hinge ja elu. Võibolla just seetõttu ei leia paljud Kristusele kohta oma elus ja eneses. Sellised inimesed on nagu mardikad, kes valguse käest põgenevad, kui neid varjav kivi nende kohalt ära tõsta.
Advendivalgus, mille oleme süüdanud ja mis iga pühapäevaga suureneb, peab juhtima kõigile teed Jõululapse poole – Teda ju ootusajal igatseme! Samas on oht, et küünla süütamisest ja jõulude ootamisest saab asi iseeneses. Kui advendiküünalde ja –kaunistuste mõtteks jääb olla vaid iluasjadeks, ongi need vaid asjad iseeneses. Asjad, mis on küll ilusad, kuid mis ei oma sügavamat sisu ja tähendust. Loodan, et inimesed näevad siiski advendiküünlale iseloomuliku valguse ja soojuse kõrval ka midagi sügavamat ja olulisemat – Kristuse valgust!
Martin Luther on kirjutanud: Päikesekiired on lähedal. Nad sädelevad näol, nad soojendavad ja kõrvetavad nii, et neid võib tõesti tunda. Siiski, ei saa päikesekiiri näha. Veel vähem saab neid kinni püüda, kuigi võid üritada kas või terve eluaja. Neid võib küll takistada aknast sisse paistmast, kuid kiirt ei saa võtta kinni. Ka Jumal on kõikjal, kuigi nähtamatult ja seletamatuly. Kõrgemal kõigest. Jumal on vaba. Ta ei ole seotud ühegi paigaga, vaid ta on samal ajal kõikjal.
Soovin, et advendivalgus ei helgiks vastu ainult küünaldelt, kuusekaunistustelt ja vilkuvatel tuledelt, vaid see leiaks ruumi kõikjale ka inimeste hinge ja südamesse ning juhiks meid tõelise valguse – Maailma Valguse, Issanda Kristuse juurde!

Urmas Viilma
Toomkoguduse õpetaja

---

Tallinna Toomkirik 10.12.2011