Kolmekuningapäev ehk Kristuse ilmumispüha

Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese ajal Juudamaal Petlemmalinnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma ja küsisid: „Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.“ – Mt 2:1-2

Kui avame kirikukalendri näeme, et 6. jaanuari nimetatakse kolmekuningapäevaks. Sel päeval meenutatakse idamaa tarkade külaskäiku vastsündinud Jeesuse juurde, kaasas kallihinnalised kingitused: kuld, viiruk ja mürr. Ajaloo jooksul on 6. jaanuar kandnud aga erineva sisuga kristlikku sõnumit. Vaevalt leiame kirikukalendri pühade ja tähtpäevade hulgast teist nii rikkaliku taustaga päeva kui seda on 6. jaanuar.

Juba 4. sajandil tähistas idakirik sel kuupäeval Jeesuse sünnipüha. Osa õigeusukirikuid jätkavad seda traditsiooni tänaseni. Kirik on tähistanud seda päeva ka kui Kristuse ristimispüha. Siis on meenutatud Jeesuse ristimist Jordani jões Ristija Johannese poolt. Olulist sõnumit kannab 6. jaanuar kirikuaastas Kristuse ilmumispühana (epifaania). Jeesus ilmutas oma jumalikkust muutes Kaana pulmas vee veiniks. Ilmumispüha Jeesus on ka maailma Valgus! Kolmekuningapäeva on nimetatud ka paganate jõulupühaks, sest hommikumaa targad olid võõra religiooni ja kultuuri esindajatena paganad. Sobib meenutada, et enne II maailmasõda tähistati Eestis seda päeva kui välismisjoni püha.

Arvatavasti on 6. jaanuari kõige levinum tähendus seotud ikkagi idamaa tarkadega, kuigi kolmekuningapäeva nimetus räägib tarkade asemel kuningatest. Piibliväline pärimus teab meile jutustada, et meestest said pärast seda kui Püha Toomas oli nad ristinud, kristlased ning nad levitasid innukalt ristiusku. Ühele Ravenna mosaiigile aastast 555 pKr on ülestähendatud meeste nimed: tumedanahaline on Caspar, vanim meestest on Melchior ja keskealine on Balthasar. Saksamaal kirjutatakse mõnel pool tänaseni vana kombe kohaselt uksele kodu kaitseks kolme kuninga eesnimetähed CMB, mis on ühtlasi lühend ladinakeelsest palvest Cristus mansionem benedicat (Kristus õnnistab seda maja). Saksamaa Kölni katedraalis on Stefan Lochneri altarimaal Kuningate kummardamine. Tähendusrikas on see maal just seetõttu, et väidetavalt on kolme hommikumaa targa maised jäänused maetud just Kölni katedraalis asuvasse kuldsesse sarkofaagi. Arvatakse, et need reliikviad leiti Pärsiast, kust Püha Helena tõi nad Konstantinoopolisse. Sealt saadeti pühameeste säilmed edasi Milanosse ja 1163. aastal nende tänasesse asupaika Kölnis.

Piibli jutustus ei kõnele meile sõnagi kuningatest ega nimeta ka võõraste rändurite arvu. Piibel räägib tähetarkadest. Täpsem vaste kreeka keelsest sõnast magos võiks aga eesti keeles olla maagid või lausa nõiad. Igal juhul ei ole tegemist kuningatega. Ka kuningas Heroodes, kelle kotta Jeruusalemmas külalised esmalt suunduvad, ei võta neid vastu kui võõramaalastest kroonitud päid. Tõlgendus, et külalised võisid olla kuningad on tulnud Vana Testamendi 92 Psalmist, kus kirjeldatakse saabuva õiglase kuninga valitsemist, kellele Jumal annab kohtumõistmisõiguse ja kellele „Tarsise ja saarte kuningad toovad ande; Seeba ja Seba kuningad maksavad maksu. Ja teda kummardavad kõik kuningad; kõik paganarahvad orjaku teda!“ (Ps 92:10-11).

Olgugi, et hommikumaalt Jeruusalemma saabunud mehed ei olnud kuningad, tulid nad kummardama Kuningat! Just selleks olid nad ette võtnud väga pika teekonna kas Asüüriast, Pärsiast, Meediast või Babülooniast – maadest, kus kõige tõenäolisemalt tegutsesid tol ajal tähetargad ja preestrid, kes mõistsid lugeda seda sõnumit kosmosest, mida Jeesuse kodumaal ei mõistetud. Täht näitas neile teed! Just nendele paganatele ilmutas Jeesus ennast esmalt Kuningana, sest need mehed tulid Heroodese juurde väga selge teadmisega, keda nad on otsima tulnud. Nad küsisid: „Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.“ (Mt 2:2).

Hommikumaa targad võtsid ette vähemalt 1500-kilomeetrise teekonna, et kummardada Kuningat. Neile oli Jumal ilmutanud tõe Päästja sündimisest, uuest Rahukuningast, kes hakkab valitsema maailma. Meilegi on lõppenud jõuluajal jõuluevangeeliumi kaudu kuulutatud rõõmusõnumit Jeesuse sünnist Petlemmas ja oleme kuulnud inglite kuulutust Päästja sünnist. Mida teeme edasi? Kas oleme valmis kummardama koos hommikumaa tarkadega selle Kuninga jalge ette ja usaldama oma elu – mõtted ja ettevõtmised Tema juhtimise alla? Kas Jeesus on ikka ka meie Kuningas või kohkume Heroodese kombel, sest me pole uue valitseja sünnist midagi kuulnud?

Valgustagu Issand Kristus ise meie meeli, et julgeksime usaldada end ja oma elu Tema juhtimise ja valitsuse alla!

Urmas Viilma

---

Tallinna Toomkirik 06.01.2012