Ülestõusmispüha tervitus!

Kätte on jõudnud aeg, mida võib nimetada ka Jõulude teiseks pooleks. See, mis kord jõuluimes Jeesusega alguse sai, on täitnud oma ülesande ja eesmärgi – inimesena tõusta surmast ellu. Jumala Poja lihaks saamise ja surmast üles äratamisese läbi saab inimese lunastatud. Ja see on ime, ime suure algustähega. Mis on kord emaihus loodud inimene, kelle sõõrmeisse puhutakse elavat hingus, väärt Jumala oma looja silmis. Jeesus on inimene, kes teeb võimalikuks inimese püüdluse Jumala lähedusse.

Tihti me jääme enda ja ka teiste peale mõeldes kinni just oma katkisesse, mustemasse poolde: ebaõiglasse, uhkesse, reetlikusse, vaenulikusse – kurjemasse poole. Nii võime näha kuis Jeesuse jüngrid oma Issanda reedavad ja salgavad. Palmipuudepühal Jeesuse Jeruusalemma tulekut rõõmuhõisetega tervitanud inimesed nõuavad viis päeva hiljem sama mehe surma. Ahastus ja hirm kurjuse ees on nad laiali pillutanud, sest Jeesus lüüakse risti ja ta sureb. Ometi just see, et Jeesus võttis süütuna enda peale inimeste süü ja suri, saab inimestele päästvaks. Siin ilmnebki inimese väärtus andeksandva Jumala silmis – äratada surmast igavesse ellu. Ülestõusnud Jeesus nõuab elu neile, kes on osaduses temaga, kelle süü on ta ristipuule kandnud – “igaüks, kes mind tunnistab, seda tunnistan mina” Lk12:8jj.

Jeesuse asendavat ristisurma mõista on raske tänapäevases individualismis. Nõnda loomulik on ütlus: “iga mees on oma õnne sepp” ja meie erakordsus ja iseseisvus on meid teinud täiest asendamatuks, et unustame oma seotuse teiste inimesega. Seepärast ongi raske aru saada, et keegi võiks meid asendada, meie võlgu maksta, meie karistuse enda peale võtta. Aga just see, et ühe inimese teo tagajärg kehtib kõikide kohta, on meile jäänud võõraks. Me ei oska enam näha neid sidemeid, millega me oleme üksteisega seotud, kuis ühe tegu võib karistuse tuua kõikidele ja ühe ohverdus võib kõiki aidata. Aadam astus üle Jumala käsust ja karistus ning süü sai kehtivaks surmana kogu inimkonnale, nii Jeesus “uue Aadamana” on oma kuulekuse ja  surma ning ülestõusmise läbi  toonud inimestele lunastuse ja igavese elu. Jeesus esindab uue Aadamana inimest Jumala ees ja inimestele näitab Jumala armastust.

Sündmuste keskel on raske sündmusi paigale panna  ja hinnata. ` Olen, kes Olen!` : ütleb Jumal. Sõna lihaks saamine ja liha ülestõusmine Kristuses Jeesuses, on elusaks saamine, mis on nii tugev impulss, et muudab ilma ja maad ning lihast inimest. Inimene on muudetav ja sündmus on elustav, lootustandev. Surma jõud võidetakse  elavaks ülestõusmise läbi ning seda teistpidi seletada on võimatu. Tühine on igaüks, kes proovib elu jälle sõnadeks ümber vormida või tagasi suruda. Seega, loo tuuma on Johannes kokku võtnud: «Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse» (Jh 1:12).

Meie pole sellest maailmast välja võetud, vaid oleme selles maailmas, et jääda Jumalasse. Üksnes nii ollakse võimelised täitma oma usu ja tegudega uut käsku ja nägema Tema kirkust. Ära taibates, et Ta elab meie keskel ning tema kohalolek on ühtviisi nii siin ja kui praegu. Lastes Jumalal endast läbi paista, elame Ülestõusmispühad tegelikkuseks.

Kristus on ülestõusnud!

Tõesti ta on ülestõusnud!

Õnnistatud Ülestõusmispühi AD 2026!

---

Tallinna Toomkogudus 05.04.2026